Thursday, April 27, 2017

Patriootlik tegu?

Ilmunud 2017.a. aprillis ajakirjas Mari.

Eesti disaini toetamine (loe: Eesti moekunstnike ning muude disainerite loomingu soetamine) on juba aastaid seatud erilisse staatusesse. See oleks nagu omamoodi patriootlik tegu ning pea igaühe kodanikukohuse täitmine. Sest Eesti disain – see on midagi erilist, unikaalset, meie riigile maailmas nime tegemise üks lootuseid. Kohalikku meediat lugedes jääb tihti mulje, et just disain ning moekunst on meie üks olulisi eksportartikleid. Ka Eesti Kunstiakadeemia, mille kujutava kunsti õppe allakäigu kohta olen saanud vihjeid nii seal mõningaid loenguid andes kui oma debüütdokfilmi „Armastus...“ EKA tudengist peategelast seal õppimas jäädvustades, on avalikult oma prioriteediks seadnud disaini.
Märtsi alguses oli kõigi väljaannete esiuudis meie moelooja, kes pidi osalema Pariisi moenädalal, aga õnnetuseks kaotas lennufirma ära tema pagasi. Kahju moekunstniku hinnangul: üle 100 000 euro! Mul tekkis küll kohe küsimus, et miks nii hindamatu väärtusega kollektsioon reisis tavapagasis ning miks ometi ei palgatud kullerfirmat, kes hinnalise lasti turvaliselt kohale oleks viinud. Sest kui selle moekollektsiooni koguväärtus on tõesti mainitud summa, peaks see ju tähendama, et moekunstnik saab selle maha müüa? Ja osta hea õnne korral selle üle 100 000 eest näiteks kahetoalise korteri kivimajas kesklinnapiirkonnas. Paraku selle mõttekäigu kaudu jõuame vist probleemi üdini. Eesti moekunstile on loodud suurepärane maine, aga seda ei osteta eriti. Jah, kindlasti on mõned ustavad fännid, kindlasti tellitakse pidulikke õhtukleite ning näiteks pulmakleite kohalikelt moeloojatelt, aga mingist moetööstusest on raske rääkida. Ja moetööstuse all ei mõtle ma tingimata tehasetoodangut, vaid ka väiksemaid ateljeesid, mille toodangu järgi on reaalne nõudlus ja millel on märkimisväärne käive.
Aga oma silm on kuningas, seega võtsin kevade hakul ette spetsiaalse uurimisretke Kalamaja ning Telliskivi linnaku Eesti disaini poodides. Koos kaaslasega, kes võiks olla siinsele moedisainile suurepäraseks sihtgrupiks. Mis oli esmamulje : need poed olid täiesti tühjad. Müüjad tundusid olevat kaotanud viimasegi lootuse, et keegi nende väljapanekust midagi ostaks, seega ei tõstnud meie sisenedes tihti pilku loetavalt raamatultki. Aga on ka mõistetav, et väga palju ostjaid pole näiteks 450 eurot maksval väiksel „vegannahast“ seljakotil, one size fits all hallil villasegust valmistatud dzhempril (142 eurot) või samuti one size väiksel mustal kleidil (185). Selline suuruste puudumine on loomulikult tootjale mugav – aga ei pea tingimata tähendama kotjat ürpi. Olen näinud Kreeka disaineri väga kavala lõikega linast kleiti, millele on ka elastsemast materjalist tükke vahele õmmeldud, nii et rõivas tõesti istub ühtlaselt hästi väga erinevaid suurusnumbreid kandvate inimeste seljas.
Tuntud moekunstniku villased talvemantlid maksid varakevadel ikka täishinna, 500-600 ning siin väga tuntud ökodisaineri kleidi Bangladeshi tehasejääkidest võis saada pea 130 eest ning tema T-särgi 70-ga. Samas võis sealsamas Telliskivi kaubatänaval asuvast ökopoest leida valiku orgaanilisest puuvillast Inglismaal valmistatud kleite hinnavahemikus 40-70 ja kergeid mantleid umbes 200-ga. Samal ajal kirjutas Budapestis puhkav moehuviline sõbranna, et sealt saab kohalike disainerite loomingut kordades väiksema hinnaga kui meil siin enda omade. Ja vanalinnas olevasse Eesti disaini butiiki ma ei jõudnudki, kuna see oli vahepeal ootamatult oma uksed sulgenud...
On see poe mittetasuvaks osutumine ikka nii ootamatu? Jah, ma saan aru, et meil on väike riik ja vähe ostjaid ning et väikeste partiide tootmine on kallim. Samas, arvestades Eesti moedisaini valikut ja hindu, on mul raske uskuda selle lähituleviku võidukäiku ning konkurentsivõimesse välismaal. Nagu näha, ei saa patriootlikule kohusele viidates kuigi palju müüa ka kodumaal, aga väljaspool Eesti piire kaotab meie moe põhiline müügiargument kahjuks oma kehtivuse.

Monday, February 13, 2017

Küpsiseparadiis 2 ehk Maskid ja maskotid

Depressioon
narko
petisest vägivaldne mees
alkoholism
blogijakarjäär
võlad
alkoholism
käestläinud teismeline tütar
rutiin
identiteedikriis
üksindus
alkoholism
esoteerikalaagrid
gurud
tõusiklus
käsimüük
netipettused
must maagia
poliitiline karjerism
üksikemadus
usk poolvääriskividesse
veel üks petisest vägivaldne mees
rasked haigused
prostitutsioon
paranoiateooriad
alaealise rasedus
arvatav algav dementsus
ja veel kord -- alkoholism

Need on probleemid, millega Kerttu Rakke uue raamatu, mis on järjeks 8 a tagasi välja antud "Küpsiseparadiisile ehk kaksteist kuud", tegelased kokku puutuvad. Usun, et aktuaalsete teemade ülesnoppimine ning nende oma kangelannade (kõik mõlema raamatu peategelased on naised) ellu põimimine on Rakke kui kirjaniku kõige tugevam külg. Ilma selle oskuseta poleks ta saanud seitse aastat Eesti üht edukaimat seebiseriaali "Kodu keset linna" kirjutada. Samuti võimeta kirjutada need tegelaste lood omavahel kokkuseotuks tervikuks.
Samas on raamatut lugedes kuidagi tunda, et kirjandus kui selline ei motiveeri autorit enam nii palju kui varem. Esimene "Küpsiseparadiis" oli kuidagi veenvam, kaasahaaravam, läbimõeldum ja-kirjutatum. Järg hakkab tööle umbes poole peal -- täpselt nagu film "November". Tegelased jätkavad oma eludega 8 aastat hiljem, samas tundub, et raamatu esimeses osas oli põnevusega jälgitavaid lugusid rohkem ning need lood viisid kuhugi välja rohkem kui nüüd.
Samas on tegemist ikkagi Eesti naistekazhanri kahtlemata säravaima esindajaga; ainsaga, kes siin valdab "Seksi ja linna" stiilis lugude jutustamist.
Seega ikkagi kindel lugemissoovitus.
Esialgu saadaval e-raamatuna ning märtsi algusest ka "päris raamatuna".


Thursday, February 2, 2017

Saade "Suud puhtaks" ETV-s

Mu ema, kui ta veel paremas konditsioonis oli, muretses pidevalt selle üle, et mul ei ole enam aastaid telekat. Et äkki ma jään millestki olulisest ilma.
Nii ei teadnud ma, kuhu end sisse mässin, kui läksin eile kutsutud saatekülalisena Urmas Vaino uude vestlussaatesse "Suud puhtaks". Vaino ise helistas (ja mu emale ta meeldib!) ning ma sain aru, et olen saates koos Juku-Kalle Raidi ning Marek Reinaasiga (esimene tuntud kui ajakirjanik ja poliitik, kes näitab häbenemata välja, et pitsi sisse ei sülita, teine muuhulgas ajalehe KesKus väljaandja ning kõrtsi Hell Hunt omanik). Paraku oli viimane kohale tulemata jäänud ning mulle ja Raidile ette nähtud tervelt 4 minutit telemaja puhvetis, enne kui siirduti stuudiosse. Raid võrdles Ossinovskit Hitleriga ning rõhutas inimese vaba tahet, mina jõudsin jagada mõtet, millele olin kinnitust saanud, saates meili Tervise Arengu Instituuti -- piirangud siiski vähendavad tarbimist. Ühtlasi jõudsin öelda, et minu arvates pole odav ja kergesti kättesaadav alkohol inimõigus.
Loomulikult olin saatesse kutsutud seoses oma alkoholidokiga.
Stuudios oli tohutult rohkem või vähem tuntud inimesi. Pipraviinatootjast Tiina Tauraitest koos Erki Lauriga perearstide, Tervise Arengu Instituudi esindajate, alkoholitootjate liidu inimeste ning Ossinovski endani. Lisaks mingi õllepruulija ja koduveinide spetsialist.
Üllatus-üllatus --- kõik muud probleemid jäid lõpuks kõrvale ning keskenduti alkoholitootjate muredele "räigete sanktsioonide" -- nii nad ütlesid! -- pärast. Sõna saada enam ei õnnestunud, kuigi mida saade edasi, seda rohkem seda tahtsin. Et öelda oma filmikogemuse põhjal -- tegelikult ei saa inimene, kellel juba on sõltuvus raskel kujul välja kujunenud, mitte kusagilt abi. Inimene, kes on mitu kuud järjest tina pannud, tundes ennast lõpuks nii vaimselt kui füüsiliselt kohutavalt, kutsudes kiirabi, kuuleb järgmist. Et lõpetagu ära;  näe, näitajad polegi nii väga normist väljas, midagi ohtlikku ei ole ja haiglasse viia pole tarvis. Kiirabiga viiakse "hullumajja" ainult siis,  kui on tekkinud ekstreemne seisund: alkoholipsühhoos ehk deliirium. Ei, rahusteid ei saa, Tallinna Kiirabi peaarst keelas ära nende joodikutele jagamise. Lisaks kuuleb, et kuskil kuu keskel, kui sotsiaaltoetused ja töövõimetuspensionid on maha joodud, on iga teine kiirabi väljakutse selline. Heal juhul saab oksendamisvastase süsti -- jah, inimese organism, kes on kuude kaupa joonud, reageerib sõltuvusaine juurdevoolu katkestusele räige, tundidepikkuse oksemaratoniga. Sellises seisu enda joonud inimesel soovitatakse minna tasulisse erakliinikusse, kus üks ööpäev läheb maksma umbes 130 eurot. Nädalane viibimine, mida on tegelikult pärast pikemat tsüklit vaja, ca 600. See on summa, mille lähedased ehk ühe korra kinni maksavad, aga mitte rohkem. Eriti kui haiglasviibimine lõppeb siiski värske energiaga uut tsüklit alustades.
Saatekülaliste hulgas olnud Maris Jesselt kuulsin, et tegelikult võetakse juba pool aastat joodikuid ka "hullumajja" vastu nüüd, samas üks teine allikas täpsustas, et tegelikult siiski ainult neid, kes on sealsamas haiglas alustanud võõrutusraviga, aga siiski uuesti jooma kukkunud.

Ja lõpuks veel natuke statistikat. Et see saate eeltöö poleks täiesti mõttetu.
Niisiis.
Eesti on vägagi juhtiv maa alkosurmade poolest. 100 000 elaniku kohta 22,03. Teisel kohal Leedu: 14, 77. Kolmas:Valgevene ja 14, 33.

Kõige selle kõrval tundub mingi käsitööpruulikoja mure selle üle, et kas saab või ei saa edaspidi Facebookis oma toodangut reklaamida ja kas tootefoto taust võib olla värviline või mitte, ikka enam kui tühine.





Thursday, December 29, 2016

Eveliniga Balil -- esimese osa esimesed 20 minutit

Vastu tulles mitme inimese palvele, asun nüüd saadet vaatama ja seda kommenteerima.
Teen seda jooksvalt.
Numbrid tähistavad saate sekundeid ja minuteid, vaatan esimest osa.

00 02
Appi, see on nii pikk, 41 minutit!

00 40
Intro kestab ikka veel. Hakkan sellest juba tüdima.

01 00
Intro saab viimaks läbi.

01 48
Evelin on lõpetanud klubimuusika saatel oma kodus kohvri pakkimise ja on äkki juba Balil. Alustab monoloogi.

02 15
Appi, staatilisele Bali kaadrile järgneb selle kohvripakkimise jätkumine!

03 03
Palun, Evelin, jõua ometi kohale! Need lennujaamad ja lennukid pole eriti köitev jälgimine!

03 13
Katkenud staatiline kaader monoloogiga jätkub.

03 38
Saame teada, et teda aitab negatiivsetest emotsioonidest vabaneda jooga.
Kas igavus ja tüdimus on negatiivsed emotsioonid?

03 50
Saame teada, et naisel aitab eluraskuste puhul koopasse tõmbumine, kuna seal on turvaline ja seal on vaikne. Koobast ei täpsustata.

04 09
Evelin vaatab oma nädala plaani.
Mulle tundub, et tavaliselt on reisisaated kuidagi tempokamad ja eelnenu oleks vabalt võinud mahutada ühte minutisse.

04 16
Lõpuks oleme vist jõudnud Balile. Aga ei tasu olla liiga lootusrikas.

05 15
Jätkub monoloog vaheldumisi Bali kaadritega. Saame teada, et elame Lääne ühiskonnas nagu maatriksis. Annan endale lubaduse, et vaatan saadet 20 minutit. Või äkki 10?

05 56
Saame teada, et Evelin on elanud 8 aastat väga erilises maatriksis ja et teda ei huvita teiste arvamus; lisaks veel eneseabiõpikute käibetõdesid.

06 24
Saame teada, et Evelin on liiga kaua elanud endast ainult andes.

07 02
"Ja ükski mees ei julge sind vaadata nagu naist". See käib esileedi raske elu juurde. Monoloog paraku jätkub.

07 22
Evelini sõnul hakkas tema energia Balil niimoodi liikuma, et mehed hakkasid teda uuesti vaatama.
Ja see oli hästi huvitav tunne.

09 25
Vahepeal on kaamera kinnitatud sõitva motorolleri külge, näeme lõputut sõitu Balil, taustaks kellegi teise naise jutt sellest, kuidas ta elu end ammendas. Lõpuks näeme rääkija nägu. Kena blondiin ebamäärases vanuses. Nimi: Kadi Tombak.
Mõtlen, et juba 10 minutit täis ja pean veel teist sama palju vastu küll. Kuigi ütlemata igav on.

10 51
Unelevad kaadrid jätkuvad Evelini sama monoloogiga. Seni pole me midagi sisulist Bali kohta teada saanud, kui mitte arvestada fakti, et Evelinile seal meeldib.

12 44
Mitte mingit muutust! Unelevad kaadrid muusikaga monoloogi vahele meenutavad lennukis näidatavaid reklaame sihtkoha kohta.

13 05
Evelin teeb esimese sisulise avalduse: ta lahkus Eestist sellest metsikult negatiivsest keskkonnast. "Ma ei jää teie kätte! Aga ma tulen tagasi!"
Mõtlen, et kas igavus ei ole negatiivne. Meenub artikkel uuringu kohta, mille järgi igavus mõjutab inimesi aju täpselt samamoodi kui füüsiline valu.

14 42
Evelin on hakanud meenutama tüütut tegelast seltskonnas, kes räägib mingeid segaseid oma elu puudutavaid lugusid, nimetades inimesi, keda me ei tea. Saame teada, et tal on tutvusringkonnas 5 joogaõpetajast sõbrannat, kelle kõigi nimi on Kadi. Seda on tõesti palju!

14 56
Ja lugu läheb edasiii....

16 06
On olnud veel (samasid!) looduskaadreid, lisaks armastab kaamera liibuvates retuusides naiste tagumikke. Kellelgi ei tule pähe tutvustada Bali saart kui sellist.
Evelin on alustamas joogatundi.

16 44
Lõpuks on joogamatid maas.

18 04
Ma ei ole kindel, kas reaalajas joogatunni algust koos viirukiga sahmerdamisega on nii huvitav vaadata... Ja see jätkub... Mainiks veel 1990ndate stiilis efekte kaadrite vahel.

18 49
Ja jätkub... Ma pole ka kindel, kui palju on Eestis naisi (millegipärast eeldan, et vaatajatena peetakse silmas naisi, äkki see on shovinistlik või eelarvamuslik...), kes vajavad joogaõpetaja selgitust teleekraanilt, et misasi see jooga on.

19 12
Evelin on dressipüksid jalast võtnud, näeme ta alaseljatätoveeringut. Naised venitavad end.

19 27
(Vist) mootorrattaga sõitnud naise hääl: "Meil rehab`is küsitakse, et mis jooga see on, mis me siin teeme."
Korraks tekib huvi, et mis rehab. Seda teemat ei puudutata. Saame teada, et naine ise ka ei tea, mis jooga see on.

20 00
Aegluubis joogaõpetaja keha liikumas, ta räägib sama ebamäärast juttu edasi.
Missioon täidetud!

Thursday, December 15, 2016

Ajakiri "Libud" (pluss "Litsileht")

AJAKIRI "LIBUD"
Jõulujutt
Eile mõtlesin, et oleks tore saata vabanduseks lilled või shokolaadikarp koos vabandava kirjakesega kõigile inimestele, keda olen viimase vähem kui seitsme päeva jooksul avalikult solvanud. Et see oleks omamoodi tore kontseptuaalne zhest.
Et ma peaksin vabandama kõigi kunstnikupalga saajate ees, kuna reede hilisõhtul peolt tulles lugesin korraga mitut äraütlemist, sealhulgas kunstnikupalga oma, ja panin FB-sse üles mõtiskluse teemal, kas on OK soovida oma konkurentidele surma. (Jah, ma jätkuvalt pean end nende konkurendiks, kuigi zhüriiliikmest väidetavalt kohaliku kunstiskeene juhtivideoloog avaldas hiljuti arvamust, et Warhol on sama kindla peale minek kui Tauno Kangro või Navitrolla. Ju mul on kõrge enesehinnang.)
Ühtlasi vaatasin uue geiklubi pilte ja üritasin tabada teatud naisteajakirja peatoimetaja fotosid ning kirjutada sinna kommenteeriks "lollid litsid". Ja sõimasin mu postituse kallal näägutanud tuntud naiskirjanikku staarnurisünnitajaks.
Naisteajakirja peatoimetaja blokkis mu pärast seda, kui avaldasin mõni päev hiljem siin Mustamäel ema järgi vaadates avaliku vabanduse, öeldes, et lolli litsi all ma kedagi muud kui tema ei mõelnud. See tundus hea nali. Pealegi ei salli see peatoimetaja mind niikuniii, kuna ma avaldasin oma blogis mõni kuu tagasi reportaazhi Evelin Ilvese saate salvestusest, aga tema on endise presidendiproua suurimaid fänne.
Ajakiri "Libud" (nimi muudetud) -- sellega oli mul umbes selline viha-armastuse suhe nagu praegu Objektiiviga. Ühelt poolt ei salli ma kummagi esindatud maailmavaadet, samas on/olid mõlemad kohati intrigeerivalt alternatiivsed. Ja mõningatele mõtetele, mida nad esindavad, kirjutan ma ka alla. Näiteks meeldib mulle Objektiivi ringitõmbamisevastane maailmavaade, samuti suudan ma enam mitte kuigivõrd praktiseeriva dominana siiski totaalselt suhestuda selles portaalis massiliselt avaldatud fetishipiltide ning geiparaadi fotodega. Ja mulle meeldivad ootamatud ja ekstreemsed meediafenomenid. Ja teada saada, "kuidas päris elu on". Kuigi ma ei arva, et rikkad pärijannad (kelle hulka ma kahjuks ei kuulu) elavad vähem "päris elu" kui hambutud üksikemad maal. Ajakiri "Libud" meeldis mulle, kuna sealt võis lugeda näiteks sellest, kuidas töötu kassapidaja Raplast asutab selle linna juba kolmandat esoteerikakeskust, samuti seda, kuidas 20 a kogemusega stripparist sai sujuvalt sensitiiv. Lisaks oli seal igas numbris mõni lugu väga vaestest ja puuetega lapsi kasvatavatest naistest. Mis olid loomulikult südantlõhestavad.Samuti ei põrganud "Libud" tagasi avaldamast üle lehekülje uduseid mobiiltelefoniga tehtud klõpse, kus portreteeritava nägu oli vaevu äratuntav hägus laik. Võiks peaaegu öelda, et tegu oli white trash-elu kirjeldava naisteajakirjaga, mis oli omamoodi võluv nagu Here Comes Honey Boo Boo, kui mööda vaadata faktist, et siin on kõik valged. Kuigi kogu see kohalik white trash niiöelda on loomulikult natsid ja kardavad 2015.a. kogu maailma 65 miljonist pagulasest Euroopasse jõudnud 1 miljonit (kellest siia on jõudnud vist käputäis ukrainlasi ning mõni afgaan) nagu tuld.
Ajakirja "Libud" põhimõte oli nähtavasti, et vaesed naised eelistavad odava välimusega toodet (sama fenomeni kirjeldas mulle juba 1990ndatel aastatel reklaamiagentuuris töötav sõber, kes kujundas odavpoeketi jaoks konserve, mis nägid välja, nagu oleks sildi trükkimisel midagi valesti läinud). Seega kasutati ennekõike "erakollektsiooni" kuuluvaid fotosid, või tegid intervjueeritavad endale ise meigi. Selle kohta kasutati väljendit "kodune". Seega neil üldiselt meikijat vaja polnud, välja arvatud vanemate daamide puhul, nagu Edda Paukson. Kelle meikimise otsa ma endale saingi. Proua Paukson oli imearmas, ja kogu see lugu nii intrigeeriv iseenesest, et mu fotograafist sõber tahtis omal algatusel pilte teha sellest, kuidas staarastroloogile fotomeiki teen. Pildid tulid imearmsad, ja ma panin need rõõmsalt oma FB meigilehele üles. Sain küll kohe varsti hüsteerilise telefonikõne peatoimetajalt, kes nõudis, et ma need maha võtaks ega nõustunud kompromissiga, et ma jätan mitte nende ajakirja fotograafi tehtud pildid üles, aga võtan igasuguse selgitava teksti ära. Konkurendid saavat haisu ninna nende plaanist staarastroloogiga. Võtsin suure kahjutundega fotod maha, proua astroloog andis vahepeal umbes kolm intervjuud "konkurentidele" ja koostas ka mõned horoskoobid, enne kui "Libud" enda omad avaldas uuel aastal. Sain sealt veel korra tööd ning mõne aja pärast liideti "Libud" natuke glamuursema, aga muidu analoogse väljaaandega "Litsileht" (nimi muudetud).
Ja eile blokkis mind ära tegelikult imearmas Mart Ummelas, kuna tegin nalja Ekspressi portreeloos temast kirjeldatud Ummelase töö üle. See koosnes ühe vestlussaate juhtimises nädalas, samuti pressiteadete saatmisest ning Tallinna TV FB -lehele "ebakorrektsete" postituste tegemises. See oleks mu unelmate töökoht, kasvõi poole kohaga, neil päevil, kui siin Mustamäel oma haige ja vana ema järgi vaatan.
Ja kui osade solvatute ees olen juba vabandanud (naiskirjanik; üks luuletaja, kellele tunnistasin, et võisin teda küll sitaks luuletajaks sõimata, aga tegelikult nii ei arva, kuna pole ta luulet lugenudki; üks kunstnikupalga saaja) ja ma tegelikult arvan, et neil polegi häda midagi, siis Ummelasest on mul küll südamest kahju.
Aga kulleriga talle millegi saatmiseks on mul vaja ta telefoninumbrit (ta aadressi kinnisturaamatu andmetel omamoodi nuhkimisgeeniusest sõbranna juba saatis). Seega, üleüldise jõulurahu huvides oleksin äärmiselt tänulik, kui keegi selle mulle annaks.

Sunday, December 4, 2016

Äri Eesti moodi: netilelevisiooni asutamine

Sellise teksti leidsin ka, kirja pandud pärast seda, kui Kanal 8 oli pankrotti läinud ja osad sellega seotud inimesed tahtsid asjaga kuidagi jätkata. Olen muutnud nimesid ja muid detaile, peale mõne, et kaitsta osaliste identiteeti.

Niisiis: loodava produktsioonifirma avakoosolekul, nagu mingi USA indiekomöödia.
Mingi endine kinnisvaraärimees, tuntud kinnisvarafirma asutaja on saanud mingilt põhjajoonud advokaadilt enda kätte vanalinna maja. Kinnisvaratüübil on koljutraumast , joomatsüklitest ja kokaiinist ajukahjustus (ta räägib oma läbielamistest mulle isiklikult) ---ja tahab positiivset energiat maailma tuua. Lähemalt: teha televisiooni ... See maja on renditud vähemalt aastaks noorte kätte, kes seal juba on hakanud pidusid korraldama. Pinksiklubi -- uus peopaik, mida haldab Diletantide Avangardi korraldaja Vootele Vaher, kes varem korraldas oma pidusid Polymeris. Vootele domineerib koosolekul. Ta räägib, et tahab teha reality-t pealkirjaga "Tankist otsib mantlipärijat". Lisaks on pilves olekuga IT-poiss rastapatsidega. Ja vana tuttav Tallinna TV-st, Mark. Mark on peente näojoontega ja peene kondiga endine diiler, nüüd rohkem operaator. Mäletan, kuidas käisime Margiga koos võttel Lõuna-Eestis ja ta kurtis, et pikast alkoholi-ja narkotarbimisest on tal maksakahjustus. Veel on üks vaikne monteerija ja üks vaikne operaator, kes samuti Kanal 8 jaoks töötasid. Tehnikasaate Teodor, kes pärast koosolekut Sally selga masseerib --- juba Kanal 8 Kadrioru stuudios võis teda kontorinaisi sõna otseses mõttes masseerimas näha... Vanem kibestunud olekuga naisterahvas, kellel puuduvad minu arust esihambad. Väidetavalt tegeleb müügiga. Helimees Heino, kes nüüd töötab teatris ja mossitab ning pööritab avalikult silmi, nähes koosolekul toimuvat kaost. Sallymainib uhkusega K-d. Kah operaator ja tuntud narkoeksperimentaator. Vootele hakkab naerma. K suhtlevat viimasel ajal seentega. Sally kinnitab, et K on normaalne inimene. Vootele ei jää vastust võlgu: "Muidugi normaalne inimene! See, kes seentega suhtleb, ongi normaalne! Ta räägib nüüd, et iga inimese ajus on mingi protsent seent!"
Sirvin koosoleku ajal, mille käigus Sallyüha heitunum välja näeb, kontorist leitud raamatuid. Evelyn Ilvese kokaraamat. Sisekujundusõpik. Maagia käsiraamat.
Ega midagi ei otsustatagi. Peale selle, et Youtube`i kanal tuleks luua, sihtasutus samuti, reklaami müüa, sponsoreid leida ja saateid teha.
Meenub, et Kanal 8 kommunikatsioonijuht helistas mulle mõned päevad tagasi ja lubas, et kanalit näeb 1. veebruarist Elioni kaudu. Samuti kutsus produtsentide koosolekule. Kanal 8 omanikering ei tundugi äkki enam nii lootusetu kamp...
Saabub K ja tuleb otse minu juurde. Ta silmis on hullu pilk. K-l on idee: kas Kanal 8 saamata töötasu eest kohtusse kaevata või siis varastada selle tehnika ning maha müüa.
Koosolek lõppeb vaikselt.
Sally kurdab, et midagi oli vist valesti, ta nina on kinni. See tähendavat alati negatiivsust kellegi poolt. Mary on äärmiselt New Age.


Kinnisvaraärikas, 40-aastane mees, kes mõjub vanemana, räägib, kuidas istus mingikl peol kanepit suitsetavate ning tablette söövate noorte hulgas --- ja tundis, et see on just see energia ja see pilt, mida ta maailmale sellest majast edastada tahab. Ta teeb veel selle asja ära, kustutab oma karmavõla, mis seisneb inimeste koduta jätmises kinnisvaraäri käigus (ta oli läinud prügivedajana tööle pärast kinnisvaraäri saadud ilmutuse käigus ning näinud oma kliente massiliselt prügimäel toimetamas) --- ja läheb siis soojale maale elama. Ta räägib, et osa inimesi on hundid ja osa koerad. Tema tundvat kohe hundid ära, ja Eestis olevat neid ainult kaks. Ta mainib tuntud endise allmaaliidri nime. Samuti kurdab ta, et rikkad mehed joovat end siin surnuks. Et maja omanikust advokaat olevat joonud koos oma naisega. See naine on surnud, advokaadil lõhkes peas veresoon ja ta on nüüd invaliid.
Aga on see maja, need ideed ja tahe tuua maailma head energiat...

Protestantliku tööeetika ohud

Selle teksti kirjutasin kaks aastat tagasi, kui olin mitu kuud töötanud eratelevisioonis Kanal 8, mis läks rekordilise kiirusega pankrotti. Saatsin selle loo Postimehele, aga ei saanud mingit tagasisidet.

Protestantliku tööeetika ohud
Väidetavalt on katoliku ja õigeusu kirikute juures tegutsevatel kerjustel oma oluline funktsioon . Räbalates või vigane kerjus vihjab, et igaühe positsioon siin maailmas on ebakindel ja et  hetkeheaolu eest tuleb tänulik olla. Protestantliku taustaga maailmas, kuhu meiegi kuulume, on aga lood teisiti. Maine edu on kindel märk kõrgemate jõudude soosingust ning rikkus tasu voorusliku elu eest. Eesti on küll üks kõige vähema usklikke maid maailmas, aga sajandite jooksul sisseharjunud hoiakute eest pole pääsu.
See protestantlik tööeetika on kohalikele varakapitalistlikele tööandjatele aga väga mugav. Nagu teavad kõik Eestis, juhtub siin väga tihti, et inimestele nende töö eest ei maksta.  Need lood jõuavad tihti meediasse --- aga väga paljud ka mitte. Olen viimastel nädalatel kuulnud näiteks suurest kohalikust ehitusettevõtjast, kelle allhankega ehitatud uue kino puhul jäeti vähemalt osadele ehitusmeestele maksmata, samuti tuntud Eesti kirjastusest, kes on oma töötajatele juba mitme kuu palgad üle kandmata jätnud. Mõlemas firmas töötasid või töötavad mu tuttavate elukaaslased, nii et ebamäärastest kuulujuttudest on asi kaugel. Kuulsin, et kirjastuse jamadest ei tohi kellelegi rääkida --- äkki keegi arvab seepeale, et ettevõttel läheb halvasti... Eesti töövõtja on tihti uskumatult lojaalne. Aegajalt ei pea küll mõni  vastu ning nii oleme ajakirjanduse kaudu kuulda saanud, et näiteks üks suurimaid Eesti kommertstelekanaleid ei  tee tihtipeale oma töötajatega lepinguid. Ka mina ei näinud Tallinna TV-s kaks aastat oma kunstisaadet tehes mitte ühtegi kirjalikku kokkulepet. Suuline leping on ka leping, öeldi selle peale.
Nüüd lennutas end  samuti töötajate palgaskandaaliga Eesti meediasse  uus televisioon Kanal 8. End sellega sügisel sidudes teadsin ettevõtmise riske. Ega asjata kõik mu sõbrad-tuttavad, kes kuulsid, et produtseerin, toimetan ja juhin kultuurisaateid just avatavas uues kodumaises telekanalis, kommenteerinud seda afääri peaaegu identselt. „See on hulljulge!“, kuulsin korduvalt. „Õilis“, ütles hea tuttav Kanal 8 kontseptsiooni kohta, kui seletasin, et eesmärk on  suures mahus omaproduktsiooniga saated, mitte sisseostetud formaadid või  välismaised seriaalid. „Sellist televisooni oleks tegelikult vaja“ --- seda kuulsin ka hästi mitu korda. Olin nende kommentaaridega nõus ning tegin oma tööd edasi.
Nüüd teavad kõik, et Kanal 8-l ei ole läinud nii hästi, kui asutajad lootsid. Mitukümmend inimest on teinud üks kuni viis kuud ilma rahata või sümboolsevõitu tasuga tööd.  Olulised investeeringud jäid kriitilisel hetkel saamata. Omanikel pole olnud telekanali tuleviku ja struktuuri  kohta ühtset visiooni. Töötajatele ja hiljem juba meediale on õigel ajal piisavad selgitused juhtunu kohta võlgu jäädud.  Olen isegi rääkinud nii oma sõpradele kui ajakirjanikele, kuidas tekkinud infosulus produtseerisin kõige kiuste kirjandussaadet edasi, sõites sponsori kinnimakstud bensiiniga Tartusse võttele, teel sinna kõigi tiimi liikmetega hädavajalikku klaasipuhastusvahendit klappides. See on ettevõtmise negatiivse alatooniga pealispind. Mille all on aga  mitmekümne inimese usk ja lootused, koostöö ning pühendumine. Tegelikult ongi võibolla nii väikse rahaga uue eratelevisiooni asutamine võimatu. Aga võibolla ka mitte. Ja äkki on seesama meil kõigil sügaval seesistuv protestantlik tööeetika (ja kapitalismi vaim) just see, mis takistab kriitilisel hetkel tunnistamast, et ollakse hädas. Et võibolla ongi tehtud vigu, aga kindlasti pole need olnud pahatahtlikud. „Kapiprotestantidena“ on meil raske uskuda , et kui on ka läinud halvasti, ei tähenda see, et oleme vääritud ja väärtusetud inimesed. Ja et mõnikord tasub nii küsida kui ka vastu võtta nõu ja abi.